Hamstri logi sissekanded

Päev 3

Üks inimaasta on kakskümend viis hamstriaastat. Üks sekund on pool minutit ning põrgu on päris. Minu puur on aegluubis seieritega klassiruum, kus räägitakse talupoegade ajaloost ja ma ei oska end tappa (sest ma olen hamster). Ma tunnen lootust alati kui toiduvarud lõpevad, kuid suur käsi loobib uusi porgandeid ning evolutsioon sunnib mind mäluma. Iga päev ma sprindin rattal lootuses, et mutter lõdveneb ning ma põrutan vastu seina nagu ahelsõnumile vastav roolijoodik. Seni olen vaid uinunud oma roojas. Ma olen ‘teritanud’ oma hambaid vastu puurivõresid viimased 3 päeva. Või 43. Ma ei ole kindel, ma olen hamster. Ma pean jõudu koguma – olen liiga nõrk, et alla anda.

 

Päev 24

Ajad ei ole olnud helged. Perekond on enda sekka võtnud kutsika. Inimeste tähelepanu on koondunud uuele liikmele. Ma olen kõrvale jäetud nagu mõni Iphone 4 või vastsündinud tütar Hiinas – ma loodan, et pean vastu kauem kui paar aastat. Toitmisintervallid on pikenenud ning olen sunnitud toiduvarusid taaskasutama. Võtan lohutust asjaolust, et paiknen hoolivusahelas lüli võrra kõrgemal kuldkalast – vähemalt kui mind leitakse surnuna, muutub omaniku meeleolu.
Praeguste majandusoludega saab ellu jääda vaid põske pannes. Siit peab olema väljapääs. Uinun täna ning näen unes rediseid: punaseid, siniseid või musti rediseid. Mida mina tean, ma olen värvipime.

 

Päev 48

Igal pärastlõunal viibin õues, muru peal. Olen ümbritsetud puuriga, kuid väljapääs on vaid aja küsimus. Tolm-tera järel olen uuristanud veranda alla tunnelit. Varsti. Ma juba kuulen Morgan Freemani jutustamas. Minu vanemad mõistaksid mind hukka, kuid sügaval sisimas olen alati olnud mutt. Ma tunnen joovastust mullast. hammustasin täna perenaist küünte lõikamisel, maniküür kastreerib mutte. Iga päev mind viiakse tuppa, ma sulgen oma silmad ning ma näen mulda. Mina olen muld, mina olen mutt. Ma pole oma silmi avanud viimased 20 päeva. Või 68. Ma ei tea, ma olen hamster.