Miks ma potentsiaalse kodutu nägu nuusutasin

Teine päev avanes rahvast pungil bussi astudes mulle vaade kuuele tühjale pingile, mille keskel mõni kodutu viinajoogat harrastas. Tegemist oli tolle poosiga, kus su pea tilbendab põranda poole ning ükski endast lugupidav inimene ei istu su lähedale.

Olles istunud tolle mehe lähedale, märkasin tema korralikku ülikonda ja jopet. Otsustasin, et vast oli esimene asotiaalne päev väsitav olnud. Jope palaval suvepäeval tundus veider, kuid teades Tallinna keskmist empaatiataset võis ta seal lebada detsembrist nagu Nõukogude Okasroosike.

Püüdsin argumendita juristi härratada, nügida, silitada ja patsutada kuid asjatult – mees oli rohkem mälus kui korrutustabel. Hakkasin käega lööma, kuid olin juba liigselt sekkunud, seega allaandmine tundus kohatu. Mõtlesin teha nagu filmis ja otsisin pulssi. Mannekeenilikult tuima randme katsumisel tundsin, kuidas mu kõht voldib iseend kokku ning enamus tahtejõust kulus sulgurlihase sulgemisele. Kui hakkasin sooritama inimröövi, et bussipeatuses kiirem abi kutsuda, tuli tassimisel appi vaid üks inimene, nimelt venelane – too asjaolu muutis mu maailmavaadet, kuid ei aidanud olukorrale üldse kaasa.

Kui olime Nikitaga Rahvakangelasega juristi peatuse pingile tasakaalustanud, tänasin venelast ning lubasin ta tagasi bussi juhtima. Kirjeldasin endast väljas olles kiirabitädile olukorda, mille peale kõlas esimene küsimus: ‘Kas mehe juures on tunda alkoholi lõhna?’ Hiilgavaid esmaabiteadmisi rakendades nõjatusin sõrme kaugusele mehe näost ning täitsin kopsud lebravaba õhuga.  Tol hetkel mõtlesin: ‘Kui ta nüüd üles ärkab, on täpselt nagu NSV Okasroosike.’

Seega istusin nüüd bussipeatuses teadvusetu vanamehega, kelle näkku värv oli naasmas koos süljega. Tema vasak õlg vajas rohkem toetust kui suurpere Lasnamäel, sest isegi paremale kaldu asetatuna tõmbus ta minu poole. Tol hetkel ma ei märganud olukorra potensiaali lõhnaõli reklaamiks, kuna pidin valmistuma hoolealuse lahtiriietamiseks – kiiritavat suvepäikest neelanud must sulejope kõrvetas mu õlatoetuskätt ning kiirabi  otsustas tol päeval olla lihtsalt abi. Varrukaid ülespoole sikutades õnnestus mul ta käed pingile kukutada, kuid keerulised pintsakunööbid otsustasin jätta kogenud meedikutele. 25 minutit hiljem saabus kiirabifurgoon ning sõidutas mehe maksaametisse.

Ma olen palju nalja heitnud kodutute üle, osalt nende mütoloogilise aura tõttu, peamiselt kuna nad ei saa mulle vastu kirjutada. Ometigi tõstis juhtunu küsimusi:  kui ma tänaval kraavi libastuksin, kas mööduvad kodanikud photoshopiksid oma peas mu kätte pudeli? Isegi kui alkohol oleks teemas, kas legaalse aine üledoos parendaks olukorda? Kui ma oleksin siga, kas ma tunneks päevad läbi kärsahaisu?